 |
| Küüni tänav Tartus on piirkond, kus võib näha erinevast soost ja vanusest jalgrattureid. |
Kui näeme igas eas naisi jalgrattaga sõitmas. Turvaliselt ja rõõmsalt. See on vahest kõige parem indikaator – naised, alalhoidlikkuse sümbolid ratastel.
Kui nii on juhtunud, võib arvata, et midagi olulist on linnas korda saadetud. Siin polegi küsimus mitte niivõrd palju räägitud rahas, vaid ennekõike poliitilistes hoiakutes ja tahtes.
Mitmekülgse linna eelduseks on sisulise poliitilise debati olemasolu ja erakondlik mitmekesisus ka kohalikes volikogudes. Ainuvõimuga ei saa teha häid ja toimivad asju kõigi jaoks. Näiteks Helsingi linnavõimu positiivseks omapäraks on muu hulgas see, et kõigil volikokku valitud erakondadel on oma aselinnapea koht. Debati jaoks on see oluline, aga Tallinnas puudub.
Tsitaat pärineb Marek Strandbergi usutlusest Eric Brittoniga, mis ilmus 22. juuni Sirbis. Mulle meeldib see seisukoht, kuna siin viidatakse ühele olulisele nüansile, mida teavad kõik, kes jalgrattatranspordi ja loodust säästva liikumise eest on seisnud. Nimelt kui autojuht võitleb linnas selle eest, et autojuhtidel oleks hea, siis jalakäija/jalgrattur võitleb selle eest, et kõikidel inimestel oleks hea. Et linn oleks võimalikult hea keskkond võimalikult paljudele inimestele. See on põhimõtteline erinevus, mis peegeldub ka lobby-gruppide töös ja võibolla just seda erinevust on autokasutajatest otsustajatel kõige keerulisem mõista. Brittoni näide linnast, milles naised jälgratastel tunnevad ennast liikluses turvaliselt, ilmestab seda erinevust hästi. Muide, jalakäijad ei ole selleks indikaatoriks ja see on väga oluline: jalakäija ei osale liikluses sama intensiivselt kui jalgratas või auto. Küll aga on heaks indikatoriks emad, kes oma lastega näiteks jala lasteaeda/kooli ja tagasi kõnnivad.
Kas teie teate Eestis mõnda sellist linna? Mina kahjuks ei tea.
