Rail Baltica konverents Tallinnas homme, 30.11.2012

Tartu Ülenurme Lennujaam, Tartu Õhk ja väikelinna lennujaama tulevik

Rongiterminal Kastrupi lennujaamas 

Eesti Õhuga toimuvad suured muutused. Muudeti nõukogu ja juhatust, plaanitakse vallandada töötajaid ja vähendada (= maha müüa) lennukeid. Ajakirjanduse teemakajastus on üldiselt hea, kuid üks asi vajab täpsustamist. Kõik, kes räägivad uuest või vanast "strateegiast", palun tehke endale see mõiste selgeks. Tänane probleem pole seotud strateegiaga, vaid tegevustega, mis ei aita valitud strateegiat (ühenduste suur hulk ja ettevõtte kasumlikkus) ellu viia. Mitte strateegia pole vale, vaid kava ja plaan selle elluviimiseks. Aga vist on liiast oodata, et Eesti ajakirjanikud suudaksid vahet teha juhtimisteooria sellistel peensustel nagu strateegia ja kava erisus. Tartu jaoks hoopis olulisem on küsimus Ülenurmes asuva kohaliku lennujaama tulevikust.

Tartu Ülenurme Lennujaam on fenomen, mis saab eksisteerida ainult kas väga rikkas, nt. põhjamaises riigis (ala Rootsi, kus Tartu suuruses linnas on lennujaam levinud, kuid ka mitte liialt sage nähtus) või väga vaeses post-sovieetlikus Eestis, kus transpordi juhtimine regionaalsel tasandil puudub ja kogukonna ühisest huvist sõidavad üle valitsevate parteidega seotud ettevõtete huvid. Iga arenenud riik (sh. ka rikkad põhjamaised riigid) panustavad regionaalses plaanis alati ja esmajärjekorras rongiühendusele. Ka Tartu puhul oleks see odavam ja kasulikum variant, millest võidaksid nii reisijad, kogukonnaliidrid kui ettevõtjad laias plaanis. Kuna aga seda pole tehtud ja Tartut pole Euroopa raudteekaardil sisuliselt olemas (ja ei saa ka lähima aastakümne(te) jooksul olemas olema), siis tuleb kaaluda järele jäänud vaiante. Üks nendest on lennuühendus ja sellisel juhul muutub väikelinna lennujaam loogiliseks valikuks.

Aastaid on Tartu lennujaam orienteeritud pisut surematele lähijaamadele nagu Riia ja Tallinn ning tänaseks on selge, et selline orientatsioon pole ennast õigustanud. Miks mitte? On olemas teatud kriitiline kaugus, mille puhul muud transpordiviisid on paraku kas kiiremad või mugavamad või paindlikumad või kõik need kokku. Tallinn, Riia ja Helsingi on kahjuks liiga ligidal, kuid on veel teisi võimalusi. Näiteks Stockholm, Jötebori või Taani pealinn Kopenhaagen. Vaatleme viimast võimalust pisut detailsemalt.

Kopenhaagen on äri-, kultuuri ja vabaajakeskus, üks Euroopa suurtest metropolidest. Enamgi veel, tegemist on ühe Euroopa sõlmpunktiga, milles kohtuvad Kesk-Euroopa ja Skandinaavia riigid. Lisaks sellele on Kastrupis asuv Kopenhaageni lennujaam üks kõige elavamaid transiidikeskusi meie lähistel. Ja mitte ainult lennuliikluse seisukohast. See lennujaam on ühendatud ka üle-Euroopalise nn kiire raudteevõrguga. Maandudes peale kahe tunnist lendu näiteks kell 7 hommikul Karstrupis, on võimalik lennata edasi Kesk- või Ida-Euroopasse (Varssav ja Praha on ca kahe lennutunni kaugusel ja Budapesti lendab alla kolme tunni)  või Skandinaaviasse, kuid võib jätkata reisi ka iga ca 20-30 min tagant väljuvate rongidega liinil Malmö - Lund - Jötebori, Lübeck - Hamburg või Rostock - Berliin. Minu soovitus Tartu Ülenurme Lennujaamale on: lendame kolm korda päevas liinil Ülenurme - Kastrup - Ülenurme ja vaatame ühe aasta pärast, kas asi on kasumis või ei. Arvan, et kui protsessi oskuslikult juhtida, siis on.

Riigisisene linnadevaheline lennuühendus Euroopa Liidu ühe väiksema riigi puhul on nali, ning on mõistetav, et Eesti Õhk on tänaseks sellest loobunud. See aga ei tähenda, et Tartul ei peaks oma õhusilda olema. 200 km. distants Tartust Tallinnasse on selle äris väikselt mõtlemine. Kui lennata, siis juba keskusesse ning Kopenhaagen on selleks vähima kauguse ja suurimate võimalustega sihtpunkt.

Lisaks.
Juhul kui Eesti Õhk pole valmis hakkama Tartust Kopenhaagenisse lendama, arvates (ekslikult muide), et see vähendab nende kasumit, võib teha uue lennufirma Tartu Õhk ja osta alustuseks kaks lennukit. Eesti Õhus on tulemas koondamised ja personali saab värvata sealt, samuti osta oktsionile minevaid lennukeid. Kopenhaageni kaugus on just sobiv, et seda saab teenindada üks lennuk kolme-nelja liikmelise meeskonnaga. Teine lennuk teeks tellimuslende ja asendaks esimest hooldusperioodil.

TE100 diskussioon TEUK konverentsil Tartus

Diskussioonipaneel TE100 konverentsil TEUK 2012 Tartus

Taastuvate kütuste kasutamine on moodne teema ja peale Roheliste kollektiivset poliitilist enesetappu pole vaja olnud kaua oodata uut teemapüstitust. Täna kannab seda ideoloogiat Taastuvenergia Koda, mis koos Keskonnaühenduste Kojaga on välja töötanud visiooni (strateegiaks ei saa seda veel nimetada) Eesti energiasektori täielikuks üleviimiseks taastuvkütuste kasutamisele. Seda plaani nimetatakse TE100 ja seda arutati koos taastuvenergeetika ekspertidega TEUKi konverentsi raames Tartus.

Taastuvenergeetikas on täna huvitavad ajad. Ühelt poolt on viimase viie aasta jooksul investeeritud sektorisse rohkem kui eelneva veerandsaja aasta jooksul kokku. Teiselt poolt on  tegemist valdkonnaga, mis absoluutselt ei allu ultraliberaalsele turumajandusloogikale ning vajab suuremahulist riikliku toetust. Seda eriti olukorras, kus see peab konkureerima teiste riiklikult toteeritud energiatehnoloogiatega, nagu selleks on põlevkivienergeetika. Seetõttu käib selle arendamine lünklikult ja riikliku lööktöö korras, mis ühele rahamahukale valdkonnale teps mitte kasuks ei tule. Lööktöö ja kampaaniamaiguline on ka TE100 algatus. Kui see asjaolu kõrvale jätta, siis on tegemist muidu kiiduväärt ettevõtmisega, mis pikas perspektiivis suurendab Eesti linnade ja asulate võimet oma varustatust energiaga parandada ning oma igapäevast keskkonnamõju vähendada. Või vähemasti loob selleks eeldused, nagu moodsas kõnepruugis on kombeks öelda.

Diskussioon TE100 üle TEUKi raames oli paraku nadivõitu. Kahjuks on nii, et plakatid, mis Tallinnas tunduvad põnevad ja eesrindlikud, muutuvad Tartusse jõudes lihtsalt... plakatiteks. Ei TE100 eestkõneleja Rene Tammist ega paneeli juhtinud Peep Siitam polnud endale selgeks teinud, et Lõuna-Eesti on täna regioonina kogu Eesti taastuvenergeetika sektorit vedamas kuni 40% küündiva taastuvkütuste osaga lõpptarbimises (Eesti keskmine on pisut üle 20% ja EL keskmine üle 10%) ning, et Tartus on see number tõenäoliselt isegi suurem (detailne analüüs on sellekohta alles koostamisel). Auditoorium, mille ees Tammist ja Siitam diskuteerisid, on teemaga tegelenud aastaid ja aastakümneid (mitmel juhul läbi kogu oma teadusliku karjääri) ning teab valdkonnaga seotud tehnilisi ja sotsiaal-majanduslike probleeme (ja lahendusi) neist paremini.

Valdkonnas pikka aega töötanud inimesed teavad hästi, et taastuvenergeetika arendamist takistavad probleemid pole tehnilised, vaid on seotud kogu Eesti energiasektori juhtimise ja koordineerimisega (loe Riigikontrolli raporteid siit, siit ja siit). Nende probleemide ja võimalike lahenduste kohta kahjuks diskussiooni ei toimunud. TE100 murdis TEUKil sisse lahtisest uksest, kuid ei suutnud seletada, kuhu ta on minemas ning kuidas ta plaanib sinna kohale jõuda.

MEMO: väldi ühepoolset ja kallutatud diskussiooni, isegi kui Sa siiralt usud seda, mida üks osapool räägib. Inimestel hakkab väga kiiresti väga  i g a v.

TEUK 2012

Fotod konverentsilt 'Taastuvate energiaallikate uurimine ja kasutamine' Tartus.