Innovatsioon, efektiivsus ja alkohol

ehk, kuidas joomine muudab meid lihtsameelseks ja pärsib meie konkurentsivõimet.

Teadusliku revolutsiooni toimumise eeldusi 17. sajandi Inglismaal ja Euroopas oli mitmeid ja me teame neist õige mitut: trükikunst ja (odav) paber, ülikoolide/teaduskeskuste teke ja areng, linnade areng, kommunikatsioonitehnoloogite areng, uute kütuste kasutuselevõtt, heaolu kasv ühiskonnas jne. Üheks vähem tunnustatuks on aga klaasikunst, mis aitas võtta kasutusele prillid, lubades erudeeritud persoonidel jätkata oma teadlaseteed ka siis kui looduslikud eeldused seda enam ei võimaldanud (kuid vaim oli veel virge) ning andis neile juurde kümneid aastaid viljakat karjääri. Seesama klaasikunst viis samal ajal nii pikksilma, teleskoobi ja mikroskoobi kasutuselevõtmisele. Teine vähetuntud abinõu oli kohv ja tee, mis asusid sotsiaalsest elust välja tõrjuma õlut, veini ja kangemaid napse. Just tänu kohvikute tekkele sai tedlaste vaheline suhtlus uut hoogu ning aitas läbi viia murrangut teaduses, religioonis ja ühiskonnakorralduses.

Keskaeg oli üldiselt hügieeniline katastroof (seda eriti linnades), mille maskotiks oli muhkkatk ehk Must Surm. Kuna vee joomine tähendas nakatumist mitmekesistesse haigustesse, siis joodi kääritatud jooke, eelkõige õlut, veini ja siidrit, kuid ka erinevaid puskari sorte alates brändist ja konjakist ning lõpetades halja viinaga. Jõid kõik ühiskonnakihid - seisusest, varandusest või haridustasemst sõltumata (va. naised, keda ei lastud ei kõrtsi ega kooli). Alkohol täitis kogu sotsiaalse aja ning ühine ajaveetmine kõrtsis lõppes vaid hägusate mälestustega sellest, mida eelmine õhtu sai arutatud. See kõik muutus kohvikute levikuga 17. sajandi keskpaigas. Alates esimeste kohvikute rajamisest Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Austrias ja mujal, said need Euroopa poliitilise, religiooni ja teaduse alaste vaidluste keskusteks, milles kohtusid erinevad ideed ja põrkusid maailmavaated. Erinevate ideede koosmõjus sündisid uued ideed, andes teed innovatsioonile ning kasvavale efektiivsusele. Alates sellest ajast on muideks kohvikulaual käepärast olev salvrätt kõige levinum uute ideede esialgne kandja.

Alkohol on ka meie ühiskonna sotsiaalse suhtluse norm ja tava. Katsuge minna mõnele rohkem-vähem pidulikule koosviibimisele jutuga, et „ma ei joo“. Üldiselt seda ei aktsepteerita. Samuti kuulub alkohol kõikide õhtuste ühisürituste ja jututubade juurde. Juuakse siis kui keegi tuleb külla ja siis kui keegi läheb reisima. Levinud on joomine lihtsalt joomise pärast, ehk igapäevane ja regulaarne alkoholitarbimine. Eesti on statistiliselt Euroopas alkoholitarbijate tipus ja neljandik kaasmaalasi sureb viinasurma. Vein ja õlu kuulub lisaks kõrtsidele ka kohvikute igaõhtuse menüü juurde. Võimalik on muidugi saada ka kohvi või teed, aga õige Eesti mees võtab ikka õlut. Seetõttu pole imestada, et meie töö efektiivsus on Euroopas üks viletsamaid. Meie erinevate elualade eksperdid ei kohtu omavahel või kui kohtuvad, on õhtu lõpuks liialt purjus, et omavahel ideid või mõtteid vahetada.

Kas te olete näinud mõnda ideede poolest erakordselt rikast indiviidi olevat purjus? Mõtelge inimeste peale, kes teid on kõige rohkem mõjutanud. Kas keegi neist on joodik? Kas purjus inimesel on üldse midagi kuulamisväärset öelda? Kahtlen selles. Arvatakse, et alkohol aitab inimesi lähendada. Mina väidan, et see pole nii. Jah, juua täis inimesed on sarnased ja leiavad kergelt ühise keele, kuid rääkimaks millest? Kained inimesed on seevastu ainulaadsed ja huvitavad ning võivad vestelda ükskõik kui kealamurdvatel teemadel. Alkohol tõukab meid tagasi meie endi isoleeritud maailmadesse ning kõrtsilauas räägitud jutud ei suuda inimestevahelisest ruumist läbi murda. Regulaarne joomine muudab meid vaesemaks ja rumalamaks ning pärsib meie loomuliku leidlikkust. Ka eestlastel oleks aeg lõpuks keskajast välja jõuda ning igapäevasest purjusolekust loobuda.