The Guardian: Euroopa, näita meile oma jalgrattaid

Briti kvaliteetpäevaleht Guardian kogub pilte ja lugusid jalgratastest Euroopas.

Jalgratturi kiivrist, ohutust liikumisest ja lollist asendustegevusest

Esmaspäeval, 9 septembril tabas politsei üle Eesti 20 roolijoodikut (pühapäeval oli neid 30) ja ühe narkojoobes juhi. Neljapäeval, 12 septembril tabas politsei 8 joodikut ja seda mitte sellepärast, et neljapäeval joovad autojuhid vähem kui nädala alguses. Põhjus, oli selles, et Lõunaprfektuuril oli sellel päeval teised prioriteedid ja roolijoodikute asemel peeti Tartus liiklusrikkumiste eest kinni 34 ja karistati 6 ilma kiivrita jalgrattaga sõitnud koolilast. Erinevalt roolijoodikutest ei ohustanud lapsed oma käitumisega teisi liiklejaid, kuid siiski otsustas politsei näidata oma jõudu, kuna liiklusseadus (par. 31 lõige 1) nõuab alla 16 aastasel jalgratturil kiivri kandmist.

Jalgratturi kiiver on vahtplastist peakate, mis kaitseb liiklusõnnetusse sattunud ratturi koljuluud üleval pool kõrvu ja vähendab nõnda ohtu löögi tagajärjel ajutrauma tekkimseks. Linnaliikluses liigub jalgrattur kiirusega 5-15 km tunnis ning sellel kiirusel juhtuvad õnnetused pole reeglina rasked, lõppedes halvimal juhul mõne murtud luuga. Jalgrattakiiver pole nendeks juhtudeks. Kiivri tegelik vajadus tuleneb sellest kui ratturile sõidab otsa auto, mis linnaliikluses peaks hoidma kiirust mitte üle 50 km tunnis (aga tihtipeale ei hoia). Jalgratturi kiiver peab kaitsma ratturit auto eest, mis seadusi rikkudes jalgratturit rammib. Kui seda ei juhtuks, siis ei peaks ükski rattur oma ohutuse pärast muretsema ja kiivrit kandma. Siis poleks vaja seda nõuet ka seaduses kehtestada. Kiivrit nõudev riik ütleb aga oma tegevusega, et ta ei suuda tegeliku probleemi lahendada ja selle asemel püüab olukorda parandada võimalike ohvrite arvelt. Jalgratturi kohustuslik kiiver näitab meie riigi, Siseministeeriumi ja Eesti Politsei sisulist suutmatust liiklusohutuse tagamisel Eestis. Kiivri pudumist trahviv politsei ütleb aga, et sisulise töö asemel otsivad härrased andale mõnusaid asendustegevusi.

Ma ei ole kiivri vastu. Mul on kiiver ja kiirel maanteesõidul kannan seda hea meelega. Linnas mitte kunagi, sest ma tunnen ennast turvaliselt. Ma ei vaata kellelegi viltu kiivri kandmise/mittekandmise tõttu ja pean seda inimese enda valikuks, mida teistel tuleb respekteerida (va arvatud alaealiste puhul, kelle puhul on sõnaõigus nende vanematel). Kuid arvan, et ohutus ei sõltu kiivri kandmisest, vaid sõltub sõidustiilist ja kiirusest, riskivalmidusest jne. Enamgi veel, Euroopa suurimates jalgrattakeskustes liiklejaid kiivreid reeglina ei kanna ja raskeid õnnetusi juhtub ka vähem kui meil. Seega kiiver ei muuda jalgrattaga liiklemist turvalisemaks, küll aga võib anda ühe lisagarantii ebaturvalises keskonnas ellujäämiseks. Veelkord, ma ei ole kiivri vastu. Kuid karistada jalgrattureid kiivri mittekandmise pärast, on puhas lollus ja politsei ressurssi vale kasutamine! Järgmisena võiks hakata trahvima ka jalakäijaid kiivri mittekandmise eest? Olen kindel, et kui meie liiklusseadustiku tegemist jätkavad sama ebakompetentsed inimesed, kes seni, me ükskord ka sinnamaale jõuame. Jõudu tööle!

On olemas mõned õige lihtsad viisid, kuidas jalakäijate ja ratturite turvalisust liikluses ka tegelikult tagada. Esiteks panna autojuhid reaalselt liikluseeskirja järgima, selle huumori asemel, mis meie liikluses täna toimub. Miks seda ei ole juhtunud? Sest meie tipp-poliitikutest ja seadusandjatest nii mõnedki on patoloogilised liikushuligaanid. Mitu liiklusrikkumist on Edgar Savisaarel? Või siseminister Ken Marti Vaheril (kevadise seisuga oli 23)? Või teistel? Põhjuseks on absurdne olukord, kus kits on kärneriks ja pätt teeb seadusi! Teiseks võtta vastu Euroopa liiklusõiguses reegliks olev "nõrgemal on õigus" seadus, mille kohaselt auto ja jalakäija/jalgratturi kokkupõrkel on alati süüdi tugevam ehk siis autojuht. Kõlab ebaõiglaselt? Tegelikult mitte. Mootorsõidukid on ainus tegelik oht liikluses ja peaks selle eest ka vastutama. See on peamine viis, kuidas Euroopa tänavad hoitakse neli kuni kümme korda turvalisemad kui need on meil.

Kolmas sisusline viis liikluse ohutuks muutmiseks, on liiklejate füüsiline eraldamine. Kõnnitee on selleks suhteliselt algeline vorm. Eraldi rajad peaksid olema veel ka ratturitele. Ristmikud peaksid olema ohutustatud ja autojuhte diskrimineerima. See on Põhjamaade suundumus ja selliste abinõudega püüab 9,5 miljoni elanikuga Rootsi Kuningriik saavutada olukorda, kus liiklusõnnetustes ei oleks mitte ainsatki hukkunut. Ka Tartu linn on võtnud eesmärgiks muuta liiklus tänavatel ohutuks nii, et meil poleks enam ühtegi surmaga lõppevat liiklusõnnetust. Arengukava ütleb:

Jalakäijate ja jalgratturite ohutuse tagamisel on prioriteediks järjepidev töö üle-linnalise ohutute liikumisteede võrgustiku väljaarendamisel. Erilise tähelepanu all on ka nii olemasolevate kui ka planeeritud sõidutee ületuskohtade lahenduste ohutus ja mugavus jalakäijatele ja jalgratturitele. Jalgratturite arvu kasvades tõuseb vajadus turvaliste parkimisvõimaluste ning jalgrattakasutuvõimaluste parema teavituse järele.

Ohutu liiklemine oleks võimalik ka Eestis kui me ei tegeleks liikluse sisuliste probleemide lahendamise asemel sellise mõttetu jamaga nagu kohustusliku kiivri kandmine. Lõunaprefektuur on paistnud varemgi silma oma energia kulutamisega jalgratturite pisirikkumistele ala ristmiku ületamine sadulas (idiootlik nõue, mis tänaseks on seadusest eemaldatud) või sõitmine kõnniteel ja seda organisatsiooni ei saa tartlased võtta tõsiselt  partnerina linna liiklusohutuse parandamisel. Sellest aga on kahju!

Põlevkividiislist loobumine on Eesti elukeskkonnale hea uudis

Loodetavasti tähistab see uut etappi Eesti energiavallas, mis enam uutesse põlevkivitehnoloogiatesse ei investeeri. Sellele peab järgnema aeglane, kuid sihikindel põlevkivi kui kütuse tarbimisest välja tõrjumine, mis peab lõpule jõudma hiljemalt aastaks 2050. Selleks ajaks jääb aastasesse tarbimisse veel vaid kuni neli pool milj. t. fossiilset CO2, mis võrdub umbes 23 MWh maagaasi või 18 MWh autobensiiniga, kuid vaid vähem kui 5 MWh põlevkivielektriga (elutsüklit hinnates väheneb lubatava põlevkivielektri kogus veelgi: vähem kui 3 MWh).

Kui me pole oma elektritootmist taastuvate energiakandjate peale selleks ajaks üle viinud, saab meie energeetikast majanduse pudelikael, mis kasutab kordades ebaefektiivsemalt ära ressursi, mida teistes majandusharudes vaja läheks. Näiteks transpordis, kus taastuvtehnoloogiad ei paku veel turukõlblike lahendusi kogu spektris.

Postimees: Lihtsalt joome vähem

Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas pidev joomine muudab meid rumalamaks ja pärsib meie kollektiivset võimekust. Värske Postimees tsiteerib WHO kurja konstanti, mille kohaselt on 6 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas see tase, mille puhul alkohol kahjustab ühiskonda rahaliselt rohkem kui kaupmehed ja riik sellelt teenivad st. ühiskond subsideerib alkokaubandust ja peab üleval joodikuid. Võrdluseks: täna juuakse Eestis enam kui 10 liitrit ja maksimum on olnud üle 12 liitri aastal 2007. Võin sellest järeldada, et maksumaksja peab üleval umbes 40-50% alkokaubandusest ja sellega seotud majandusest. See on suurem subsiidium kui ühistranspordile või kohalikule ettevõtlusele. Postimehe soovitus on: joo poole vähem. Minu soovitus on: loobu regulaarsest joomisest.

Innovatsioon, efektiivsus ja alkohol

ehk, kuidas joomine muudab meid lihtsameelseks ja pärsib meie konkurentsivõimet.

Teadusliku revolutsiooni toimumise eeldusi 17. sajandi Inglismaal ja Euroopas oli mitmeid ja me teame neist õige mitut: trükikunst ja (odav) paber, ülikoolide/teaduskeskuste teke ja areng, linnade areng, kommunikatsioonitehnoloogite areng, uute kütuste kasutuselevõtt, heaolu kasv ühiskonnas jne. Üheks vähem tunnustatuks on aga klaasikunst, mis aitas võtta kasutusele prillid, lubades erudeeritud persoonidel jätkata oma teadlaseteed ka siis kui looduslikud eeldused seda enam ei võimaldanud (kuid vaim oli veel virge) ning andis neile juurde kümneid aastaid viljakat karjääri. Seesama klaasikunst viis samal ajal nii pikksilma, teleskoobi ja mikroskoobi kasutuselevõtmisele. Teine vähetuntud abinõu oli kohv ja tee, mis asusid sotsiaalsest elust välja tõrjuma õlut, veini ja kangemaid napse. Just tänu kohvikute tekkele sai tedlaste vaheline suhtlus uut hoogu ning aitas läbi viia murrangut teaduses, religioonis ja ühiskonnakorralduses.

Keskaeg oli üldiselt hügieeniline katastroof (seda eriti linnades), mille maskotiks oli muhkkatk ehk Must Surm. Kuna vee joomine tähendas nakatumist mitmekesistesse haigustesse, siis joodi kääritatud jooke, eelkõige õlut, veini ja siidrit, kuid ka erinevaid puskari sorte alates brändist ja konjakist ning lõpetades halja viinaga. Jõid kõik ühiskonnakihid - seisusest, varandusest või haridustasemst sõltumata (va. naised, keda ei lastud ei kõrtsi ega kooli). Alkohol täitis kogu sotsiaalse aja ning ühine ajaveetmine kõrtsis lõppes vaid hägusate mälestustega sellest, mida eelmine õhtu sai arutatud. See kõik muutus kohvikute levikuga 17. sajandi keskpaigas. Alates esimeste kohvikute rajamisest Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, Austrias ja mujal, said need Euroopa poliitilise, religiooni ja teaduse alaste vaidluste keskusteks, milles kohtusid erinevad ideed ja põrkusid maailmavaated. Erinevate ideede koosmõjus sündisid uued ideed, andes teed innovatsioonile ning kasvavale efektiivsusele. Alates sellest ajast on muideks kohvikulaual käepärast olev salvrätt kõige levinum uute ideede esialgne kandja.

Alkohol on ka meie ühiskonna sotsiaalse suhtluse norm ja tava. Katsuge minna mõnele rohkem-vähem pidulikule koosviibimisele jutuga, et „ma ei joo“. Üldiselt seda ei aktsepteerita. Samuti kuulub alkohol kõikide õhtuste ühisürituste ja jututubade juurde. Juuakse siis kui keegi tuleb külla ja siis kui keegi läheb reisima. Levinud on joomine lihtsalt joomise pärast, ehk igapäevane ja regulaarne alkoholitarbimine. Eesti on statistiliselt Euroopas alkoholitarbijate tipus ja neljandik kaasmaalasi sureb viinasurma. Vein ja õlu kuulub lisaks kõrtsidele ka kohvikute igaõhtuse menüü juurde. Võimalik on muidugi saada ka kohvi või teed, aga õige Eesti mees võtab ikka õlut. Seetõttu pole imestada, et meie töö efektiivsus on Euroopas üks viletsamaid. Meie erinevate elualade eksperdid ei kohtu omavahel või kui kohtuvad, on õhtu lõpuks liialt purjus, et omavahel ideid või mõtteid vahetada.

Kas te olete näinud mõnda ideede poolest erakordselt rikast indiviidi olevat purjus? Mõtelge inimeste peale, kes teid on kõige rohkem mõjutanud. Kas keegi neist on joodik? Kas purjus inimesel on üldse midagi kuulamisväärset öelda? Kahtlen selles. Arvatakse, et alkohol aitab inimesi lähendada. Mina väidan, et see pole nii. Jah, juua täis inimesed on sarnased ja leiavad kergelt ühise keele, kuid rääkimaks millest? Kained inimesed on seevastu ainulaadsed ja huvitavad ning võivad vestelda ükskõik kui kealamurdvatel teemadel. Alkohol tõukab meid tagasi meie endi isoleeritud maailmadesse ning kõrtsilauas räägitud jutud ei suuda inimestevahelisest ruumist läbi murda. Regulaarne joomine muudab meid vaesemaks ja rumalamaks ning pärsib meie loomuliku leidlikkust. Ka eestlastel oleks aeg lõpuks keskajast välja jõuda ning igapäevasest purjusolekust loobuda.