Kohalik raamatukogu 2.0

Raamatukogu 2.0 ja selle kliendid.

Digitaalne revolutsioon on teadmiste levikule kaheldamatult vähemalt sama mõjukas kui Gutenbergi trükipress koos odava paberi kasutamisega 15. sajandi Euroopas. Pressitud ja masstoodetud raamatud muutsid juurdepääsu teadmistele kardinaalselt, avades võimaluse luua esinduslike teadmistekogusid ka teaduskeskustest eemal ning lõpuks ka igaühe omaenda kodus. Sellega muutus oluliselt keskuste ja perifeeria omavaheline suhe perifeeria kasuks ning loodi eeldused teaduse ja tehnika tormilisele arengule, mis toimus alates 18. sajandist üheaegselt paljudes Euroopa osades. Digiraamatud teevad sedasama veelgi ulatuslikumalt ning võimaldavad tipptasemel teadmistele ligipääsu lausa reaalajas.

Digiajastul väheneb teaduskeskustest eemal asuvate kogukondade mahajäämus veelgi. Hästi väljatöötatud, kaasaegsete töövahenditega varustatud ning kõigile avatud linnaraamatukogu või kohalik erialaraamatukogu suudab pakkuda kogukonnale juurdepääsu teadmistele, mis ei jää alla maailma peamiste teaduskeskuste infovoole. Sellise raamatukogu sisseaseadmine on väikestele, keskustest eemal asuvatele kogukondadele kõige odavam ja töökindlam viis vähendada teadmistelõhet. Juurdepääs oma- ja võõrkeelsetele kirjandusele, käsiraamatutele-, artiklitele, teadusandmebaasidele, ajakirjandusele, õppematerjalidele, audiovisuaalsele infole, noodikogudele, graafikale, käsikirjadele jne jne teeb väikesest raamatukogust portaali globaalse kollektiivse infotaru juurde. Mitmed neist võimalustest on kasutatavad ka igas kodus läbi personaalsete infoseadmete, kuid raamatukogu võimaldab kasutada ka piiratud ligipääsuga või tasulisi infokanaleid. Just raamatukogus tehakse seda efektiivsemalt kui kodus või isiklikus tahvelarvutis. Samuti on raamatukogus olemas infohalduse spetsialist, kes omab head ülevaadet pakutavatest võimalustest ning nende kasutamiseks vajaminevast. Raamatukogu suudab kombineerida omavahel digitaalset infot (mida saab kohapeal soovikohaselt ka välja trükkida) ja klassikalisi paberraamatuid, mis kahtlemata säilitavad oma rolli inimeste toomisel teadmiste juurde ka tulevikus. Raamatukogus saab digitaalsele infole ligipääsu ka see, kes digitaalseid töövahendeid ei valda või ei oma.

Seejuures pole oluline, et lõppkasutaja asuks alati füüsiliselt raamatukogu seinte vahel. Infole ligipääsu andvad terminalid võivad asuda ka mujal, näiteks kohalikus koolis või koolituskeskuses. Registreeritud kasutajakontode abil on võimalik anda juurdepääs piiratud ligipääsuga infole ka kodust või kaasaskantavatest seadmetest. Infovahetus võib toimida ka vastupidi ja raamatukogu arhiividega võib siduda kohalike sündmuste ja dokumentide arhiivi, millest saaksid pidevalt uuenevat infot ammutada nii kohalikud kui ka väljaspool kogukonda asuvad huvilised.

Sellise raamatukogu võib luua juba täna. Paljud raamatukogud on ühel või teisel viisil selles suunas liikumas, pakkudes järjest enam sisu digitaalses formaadis. Kahjuks pole sisutootjad ise mõistnud veel digiajastu eeliseid ja tukuvad endiselt Gutenbergi trükipressi najal. Globaalsest trendist pole aga pääsu ja digiraamatute edulugu saabub ka meie õuele. Riiklikul tasandil oleme selle jaoks astumas suuri samme, luues keskse andmekogu e-varamu ja digitaliseerides kõik rahvuslikes ja teadusarhiivides paikneva ajaloolise materjalid. See peaks olema valmis aastaks 2015 ja liituma rahvusvahelise teadusandmete võrgustikuga DataCite Europe. E-varamu portaal saab olema avatud kõigile soovijatele. Edaspidi on vaja tuua loodud infomass inimesteni ja raamatukogu 2.0 on selleks just sobiv võimalus.