9/14/2013
Jalgratturi kiivrist, ohutust liikumisest ja lollist asendustegevusest
Esmaspäeval, 9 septembril tabas politsei üle Eesti 20 roolijoodikut (pühapäeval oli neid 30) ja ühe narkojoobes juhi. Neljapäeval, 12 septembril tabas politsei 8 joodikut ja seda mitte sellepärast, et neljapäeval joovad autojuhid vähem kui nädala alguses. Põhjus, oli selles, et Lõunaprfektuuril oli sellel päeval teised prioriteedid ja roolijoodikute asemel peeti Tartus liiklusrikkumiste eest kinni 34 ja karistati 6 ilma kiivrita jalgrattaga sõitnud koolilast. Erinevalt roolijoodikutest ei ohustanud lapsed oma käitumisega teisi liiklejaid, kuid siiski otsustas politsei näidata oma jõudu, kuna liiklusseadus (par. 31 lõige 1) nõuab alla 16 aastasel jalgratturil kiivri kandmist.
Jalgratturi kiiver on vahtplastist peakate, mis kaitseb liiklusõnnetusse sattunud ratturi koljuluud üleval pool kõrvu ja vähendab nõnda ohtu löögi tagajärjel ajutrauma tekkimseks. Linnaliikluses liigub jalgrattur kiirusega 5-15 km tunnis ning sellel kiirusel juhtuvad õnnetused pole reeglina rasked, lõppedes halvimal juhul mõne murtud luuga. Jalgrattakiiver pole nendeks juhtudeks. Kiivri tegelik vajadus tuleneb sellest kui ratturile sõidab otsa auto, mis linnaliikluses peaks hoidma kiirust mitte üle 50 km tunnis (aga tihtipeale ei hoia). Jalgratturi kiiver peab kaitsma ratturit auto eest, mis seadusi rikkudes jalgratturit rammib. Kui seda ei juhtuks, siis ei peaks ükski rattur oma ohutuse pärast muretsema ja kiivrit kandma. Siis poleks vaja seda nõuet ka seaduses kehtestada. Kiivrit nõudev riik ütleb aga oma tegevusega, et ta ei suuda tegeliku probleemi lahendada ja selle asemel püüab olukorda parandada võimalike ohvrite arvelt. Jalgratturi kohustuslik kiiver näitab meie riigi, Siseministeeriumi ja Eesti Politsei sisulist suutmatust liiklusohutuse tagamisel Eestis. Kiivri pudumist trahviv politsei ütleb aga, et sisulise töö asemel otsivad härrased andale mõnusaid asendustegevusi.
Ma ei ole kiivri vastu. Mul on kiiver ja kiirel maanteesõidul kannan seda hea meelega. Linnas mitte kunagi, sest ma tunnen ennast turvaliselt. Ma ei vaata kellelegi viltu kiivri kandmise/mittekandmise tõttu ja pean seda inimese enda valikuks, mida teistel tuleb respekteerida (va arvatud alaealiste puhul, kelle puhul on sõnaõigus nende vanematel). Kuid arvan, et ohutus ei sõltu kiivri kandmisest, vaid sõltub sõidustiilist ja kiirusest, riskivalmidusest jne. Enamgi veel, Euroopa suurimates jalgrattakeskustes liiklejaid kiivreid reeglina ei kanna ja raskeid õnnetusi juhtub ka vähem kui meil. Seega kiiver ei muuda jalgrattaga liiklemist turvalisemaks, küll aga võib anda ühe lisagarantii ebaturvalises keskonnas ellujäämiseks. Veelkord, ma ei ole kiivri vastu. Kuid karistada jalgrattureid kiivri mittekandmise pärast, on puhas lollus ja politsei ressurssi vale kasutamine! Järgmisena võiks hakata trahvima ka jalakäijaid kiivri mittekandmise eest? Olen kindel, et kui meie liiklusseadustiku tegemist jätkavad sama ebakompetentsed inimesed, kes seni, me ükskord ka sinnamaale jõuame. Jõudu tööle!
On olemas mõned õige lihtsad viisid, kuidas jalakäijate ja ratturite turvalisust liikluses ka tegelikult tagada. Esiteks panna autojuhid reaalselt liikluseeskirja järgima, selle huumori asemel, mis meie liikluses täna toimub. Miks seda ei ole juhtunud? Sest meie tipp-poliitikutest ja seadusandjatest nii mõnedki on patoloogilised liikushuligaanid. Mitu liiklusrikkumist on Edgar Savisaarel? Või siseminister Ken Marti Vaheril (kevadise seisuga oli 23)? Või teistel? Põhjuseks on absurdne olukord, kus kits on kärneriks ja pätt teeb seadusi! Teiseks võtta vastu Euroopa liiklusõiguses reegliks olev "nõrgemal on õigus" seadus, mille kohaselt auto ja jalakäija/jalgratturi kokkupõrkel on alati süüdi tugevam ehk siis autojuht. Kõlab ebaõiglaselt? Tegelikult mitte. Mootorsõidukid on ainus tegelik oht liikluses ja peaks selle eest ka vastutama. See on peamine viis, kuidas Euroopa tänavad hoitakse neli kuni kümme korda turvalisemad kui need on meil.
Kolmas sisusline viis liikluse ohutuks muutmiseks, on liiklejate füüsiline eraldamine. Kõnnitee on selleks suhteliselt algeline vorm. Eraldi rajad peaksid olema veel ka ratturitele. Ristmikud peaksid olema ohutustatud ja autojuhte diskrimineerima. See on Põhjamaade suundumus ja selliste abinõudega püüab 9,5 miljoni elanikuga Rootsi Kuningriik saavutada olukorda, kus liiklusõnnetustes ei oleks mitte ainsatki hukkunut. Ka Tartu linn on võtnud eesmärgiks muuta liiklus tänavatel ohutuks nii, et meil poleks enam ühtegi surmaga lõppevat liiklusõnnetust. Arengukava ütleb:
Jalgratturi kiiver on vahtplastist peakate, mis kaitseb liiklusõnnetusse sattunud ratturi koljuluud üleval pool kõrvu ja vähendab nõnda ohtu löögi tagajärjel ajutrauma tekkimseks. Linnaliikluses liigub jalgrattur kiirusega 5-15 km tunnis ning sellel kiirusel juhtuvad õnnetused pole reeglina rasked, lõppedes halvimal juhul mõne murtud luuga. Jalgrattakiiver pole nendeks juhtudeks. Kiivri tegelik vajadus tuleneb sellest kui ratturile sõidab otsa auto, mis linnaliikluses peaks hoidma kiirust mitte üle 50 km tunnis (aga tihtipeale ei hoia). Jalgratturi kiiver peab kaitsma ratturit auto eest, mis seadusi rikkudes jalgratturit rammib. Kui seda ei juhtuks, siis ei peaks ükski rattur oma ohutuse pärast muretsema ja kiivrit kandma. Siis poleks vaja seda nõuet ka seaduses kehtestada. Kiivrit nõudev riik ütleb aga oma tegevusega, et ta ei suuda tegeliku probleemi lahendada ja selle asemel püüab olukorda parandada võimalike ohvrite arvelt. Jalgratturi kohustuslik kiiver näitab meie riigi, Siseministeeriumi ja Eesti Politsei sisulist suutmatust liiklusohutuse tagamisel Eestis. Kiivri pudumist trahviv politsei ütleb aga, et sisulise töö asemel otsivad härrased andale mõnusaid asendustegevusi.
Ma ei ole kiivri vastu. Mul on kiiver ja kiirel maanteesõidul kannan seda hea meelega. Linnas mitte kunagi, sest ma tunnen ennast turvaliselt. Ma ei vaata kellelegi viltu kiivri kandmise/mittekandmise tõttu ja pean seda inimese enda valikuks, mida teistel tuleb respekteerida (va arvatud alaealiste puhul, kelle puhul on sõnaõigus nende vanematel). Kuid arvan, et ohutus ei sõltu kiivri kandmisest, vaid sõltub sõidustiilist ja kiirusest, riskivalmidusest jne. Enamgi veel, Euroopa suurimates jalgrattakeskustes liiklejaid kiivreid reeglina ei kanna ja raskeid õnnetusi juhtub ka vähem kui meil. Seega kiiver ei muuda jalgrattaga liiklemist turvalisemaks, küll aga võib anda ühe lisagarantii ebaturvalises keskonnas ellujäämiseks. Veelkord, ma ei ole kiivri vastu. Kuid karistada jalgrattureid kiivri mittekandmise pärast, on puhas lollus ja politsei ressurssi vale kasutamine! Järgmisena võiks hakata trahvima ka jalakäijaid kiivri mittekandmise eest? Olen kindel, et kui meie liiklusseadustiku tegemist jätkavad sama ebakompetentsed inimesed, kes seni, me ükskord ka sinnamaale jõuame. Jõudu tööle!
On olemas mõned õige lihtsad viisid, kuidas jalakäijate ja ratturite turvalisust liikluses ka tegelikult tagada. Esiteks panna autojuhid reaalselt liikluseeskirja järgima, selle huumori asemel, mis meie liikluses täna toimub. Miks seda ei ole juhtunud? Sest meie tipp-poliitikutest ja seadusandjatest nii mõnedki on patoloogilised liikushuligaanid. Mitu liiklusrikkumist on Edgar Savisaarel? Või siseminister Ken Marti Vaheril (kevadise seisuga oli 23)? Või teistel? Põhjuseks on absurdne olukord, kus kits on kärneriks ja pätt teeb seadusi! Teiseks võtta vastu Euroopa liiklusõiguses reegliks olev "nõrgemal on õigus" seadus, mille kohaselt auto ja jalakäija/jalgratturi kokkupõrkel on alati süüdi tugevam ehk siis autojuht. Kõlab ebaõiglaselt? Tegelikult mitte. Mootorsõidukid on ainus tegelik oht liikluses ja peaks selle eest ka vastutama. See on peamine viis, kuidas Euroopa tänavad hoitakse neli kuni kümme korda turvalisemad kui need on meil.
Kolmas sisusline viis liikluse ohutuks muutmiseks, on liiklejate füüsiline eraldamine. Kõnnitee on selleks suhteliselt algeline vorm. Eraldi rajad peaksid olema veel ka ratturitele. Ristmikud peaksid olema ohutustatud ja autojuhte diskrimineerima. See on Põhjamaade suundumus ja selliste abinõudega püüab 9,5 miljoni elanikuga Rootsi Kuningriik saavutada olukorda, kus liiklusõnnetustes ei oleks mitte ainsatki hukkunut. Ka Tartu linn on võtnud eesmärgiks muuta liiklus tänavatel ohutuks nii, et meil poleks enam ühtegi surmaga lõppevat liiklusõnnetust. Arengukava ütleb:
Jalakäijate ja jalgratturite ohutuse tagamisel on prioriteediks järjepidev töö üle-linnalise ohutute liikumisteede võrgustiku väljaarendamisel. Erilise tähelepanu all on ka nii olemasolevate kui ka planeeritud sõidutee ületuskohtade lahenduste ohutus ja mugavus jalakäijatele ja jalgratturitele. Jalgratturite arvu kasvades tõuseb vajadus turvaliste parkimisvõimaluste ning jalgrattakasutuvõimaluste parema teavituse järele.Ohutu liiklemine oleks võimalik ka Eestis kui me ei tegeleks liikluse sisuliste probleemide lahendamise asemel sellise mõttetu jamaga nagu kohustusliku kiivri kandmine. Lõunaprefektuur on paistnud varemgi silma oma energia kulutamisega jalgratturite pisirikkumistele ala ristmiku ületamine sadulas (idiootlik nõue, mis tänaseks on seadusest eemaldatud) või sõitmine kõnniteel ja seda organisatsiooni ei saa tartlased võtta tõsiselt partnerina linna liiklusohutuse parandamisel. Sellest aga on kahju!
Subscribe to:
Posts (Atom)