Ma tahaksin elada aeglases maailmas. Ma tahaksin juua kohvi kohvikus ja süüa, jagades toitu oma sõprade ja lähedastega. Ma tahaksin jalutada tööle ja sõita jalgrattaga linnast välja. Vaadata, kuidas tund enne päikseloojangut maailm vahetab värvi ja jälgida, kuni tund peale loojangut see pikkamisi kristalliseerub. Lugeda raamatut, kuni tuleb uni. Mulle meeldib magada. Kui ma olen ärkvel, siis ma liigun, aga mulle meeldib aeglane liikumine. Mulle meeldib kohale jõudmise kunst.
Ma tahaksin reisida rongiga, milles on avarad tugitoolid ja restoran. Ma tahaksin reisida rongiga, milles on kupeed öistele ränduritele. Mulle meeldivad ka praamid ja aeglased laevad. Kiirustavad inimesed on närvilised ja nende mõte pole selge. Kiired liikumisvahendid on tihti ebamugavad ja kujundatud "välja kannatamiseks", mitte nautimiseks. Olen õnnelik inimene, sest töötamiseks vajan ma vaid paberit ja pliiatsit. Aga lisaks vajan ma head keskkonda. Nii töötamiseks kui elamiseks. Kui ka reisimiseks.
Olen kindel, et tulevikus valitseb maailma aeglane reisimine. Rongid muutuvad kiiremaks, kuid elutempo langeb. Linnastumine peatub ja asustustihedus ühtlustub ning megametropolidele eelistavad inimesed mikrokogukondi. 20. sajandi alguses oli paljudes kohtades kombeks inimestel kokku tulla ja tundide viisi koos musitseerida. See kõik tuleb tagasi. Tulevad tagasi raamatuklubid ja ühine ajalehelugemine. Tulevad tagasi käsitsi kirjutatud kirjad (kuigi võibolla mitte paberil) ja seinu täitvad raamaturiiulid, lugemislambid ja tiksuvad kellad. Ja taas on inimestel aega.
Üle tinahalli taeva sõuavad aeglased tirižaablid, nagu pisikesed sigarikujulised teod. Ka tirižaablid tulevad tagasi ja pakuvad ökoloogilist resimisviisi. Tirižaablites reisivad aeglased inimesed, kes loevad raamatuid ja kuulavad jazzi. See ei ole nostalgia, sest tuleviku tirižaablid on palju täiuslikumad omaaegseist zeppelinidest. Peamine erinevus seisneb aga selles, et 21. sajandi reisija on ikka ja alati ühendatud informatsiooni kiirteega ja loeb ning saadab käigupealt oma ametialast kui ka isikliku korrespondentsi ja täidab muid rutiinseid igapäevatoiminguid. Miks mitte? Vahendid on selleks juba täna olemas. Just see muudab aeglase liikumise tänapäeval võimalikuks.
Tegemist on põhimõtteliselt erineva eluviisiga. Kui kiired ühendused pidid (ja peavad paljudele veel tänapäevani) vähendama aega liikudes puntist A punktini B, siis põhines see eeldusel, et A ja B vahel valitseb tühjus otsekui vaakum. Seega tuli kulutada lisaenergiat selleks, et võita aega ja vältida vaakumis pikemalt viibimist. Täna on A ja B laiali määritud mööda gloobuse pinda ning järjest vähem on inimene oma loomulikust keskonnast ära lõigatud. Revolutsioon, mis algas sülearvuti ja mobiiltelefoniga, on jõudnud tahvelarvutite ja tarkade nutiseadmeteni. Juba täna võib sülearvuti või nutiseadmega kontorisõdur osaleda Skype-koosolekul või allkirjastada oma aruannet ükskõik millises õhtumaa punktis.
Samal ajal muutub energia, mida liikumiseks kasutatakse, järjest kallimaks. Tulevikuühiskond püüab kindlasti leida seda optimaalset kiirust, mille puhul ühe galloni kütusega saab tekitada võimalikult palju inimkilomeetreid. Meile teada olevatest tehnoloogiatest pakuvad seda teadagi laevad, rongid ja õhulaevad ehk tirižaablid. Need sõidavad tulevikus küll kiiresti, kuid vahemaad on pikad ja elutempo sellega langeb. Tulevikurongid on mitmekorrusselised ja avarad. Reisilaevad pakuvad ajuvaba lõbustuspargi asemel rahuliku ja lõõgastavat keskkonda. Inimesed eelistavad aeglast kiirust, sest see sobib nende võrgustunud elustiiliga. Inimesed valdavad kohale jõudmise kunsti.
Lisatud 29.10.2012: BBC Future: Lighter-than-air craft rise again:
“It will be slower than a 747 [plane] at approximately 110 knots (approx 200km/h) cruising speed,” admits Edworthy. “But it would be the event of ‘getting there’ rather than how quickly you get there.”
