Kui ma oma loengutes räägin kriisijuhtimisest, siis toon ma välja järgmise stsenaariumi: esimesel veebruaril 20?? kell 12 öösel toimub Narva Elektrijaamades plahvatus ja elektri tootmine lakkab. Pole teada, mis selle põhjustab ning milline on kahjude ulatus. Kuid on teada, et keskmine temperatuur on -32 kraadi öösel ja -25 kraadi päeval. Elektrivarustus katkeb ja elektrivõrk laguneb. Läti ja Venemaa võrgud katkestavad ühendused Eestiga ja Soome kaableid toitvad alajaamad peatavad töö. Need pole enam põhjused vaid tagajärjed. Esimese kolme tunni jooksul ammendab ennast avariivalgustus, varugeneraatorites jätkub kütust esimeseks ööpäevaks (mõnel juhul paariks esimeseks päevaks). Elu riigis seiskub.
Elektripuudusel peatuvad valgustus- ja küttesüsteemid, kuid ka side, massikommunikatsioon ja internet. Töövõime kaotavad osaliselt või täielikult pääste- ja jõustruktuurid. Esimese ööpäeva jooksul lagunevad tsentraliseeritud võrgud elektri-, kütte- ja veevaustuse tagamiseks. Otseselt on löögi all ca 600 tuhat inimest, kes elavad Eestis kaugkütte piirkondades ja kellel alternatiiv puudub. Kaudselt on haavatavad kõik Eesti linnades elavad inimesed. Hukkunute prognoositav arv esimese kahekümne nelja tunni jooksul kõigub vahemikus 6 kuni 60 tuhat inimest (1-10 protsenti) sõltuvalt kriisijuhtimise tasemest. Kui kriisijuhtimine puudub täielikult, võib katastroofis kaotada elu lõppkokkuvõttes rohkem kui 200 tuhat inimest. Seda olukorras, kus vaenlasel ei tarvitse isegi riiki siseneda.
Eesti sõjaväeteenistus õpetab noori mehi ronima seljakotiga kaevikus ja käituma adekvaatselt lahinguolukorras. Kahtlemata on see vajalik. Kuid kas meid õpetatakse ka korraldama kütuse logistikat elektrijaama varugeneraatorisse, seejärel generaatorit kütusega täitma ja siis seda käivitama? Kas meid õpetatakse pakkuma puhast joogivett sajale või neljasajale tuhandele inimesele miinus kolmekümne kraadise külmaga? Kas me oskame kaosest välja tuua asulat, küla või linna ning taastada toimiv tsivilisatsioon selleks, et vältida sotsiaalset katastroofi? Meie tänane elu sõltub üha enam nähtamatutest infovoogudest, mis jooksevad mööda infotehnoloogia optilisi kiirteid. Ülekaalulise seljakotiga mudas müttav sõjamees peab suutma kaitsta ennast ja oma lahingukaaslasi, kuid kas ta suudab kaitsta kõrgtehnoloogilist elukorraldust, millest otseselt sõltub kümnete tuhandete inimeste elu?
Riik koostab uut kaitsekulutuste kava, milles kindlasti leiab oma koha relvastus ja sellega seotud väljaõpe. Kuid kaasaegse väikeriigi kaitsmisel ohuolukorras on lisaks relvadele oluline võime juhtida ja hallata tehnoloogilist infrastruktuuri, mis moodustab meie tsivilisatsiooni selgroo ning just sellisest võimekusest sõltub inimeste turvalisus kriisiolukordades. See on võimekus, mis leiab endale rakendust ka paljudel sellistel juhtudel, kus relvajõul põhineva heidutusvõime järele vajadus justkui puudub ja see omakorda laiendab kaitsejõudude funktsiooni kogukonna riskide maandamisel. Mehed ja naised, kes lisaks relvadele suudavad ühtviisi edukalt töötada veel ka tehnoloogia, süsteemide ja inimestega, võiksid olla ühe väikeriigi parimad kaitsjad 21. sajandil.
No comments:
Post a Comment